Istusin siis täna üksida arvuti taga ja mõtlesin et viimaste aastatega on nii palju muutusi toimunud minu elus, et siis nii negatiivseid kui ka positiivseid, nii et arvasin et hakkan ka mina päevikut pidama. Minule see blogi just seda ongi, tänapäevane mõiste päevikust. Muidugi olen ka mina, nagu paljud teismelised tüdrukud omalajal päevikut pidanud, kuhu siis kirjutasin oma lugusi armastusest ja hetke meeleoludest. Kuid muidugi ei ole nii "väärtuslik" kirjatükk säilinud:) Pikemalt sellele mõeldes ei suudagi ma meenutada miks mul seda päevikut enam pole, aga edasi juureldes selleüle arvan, et ju seal oli miskit sellist mis ei väärinud minu arvates enam kunagi lugemist ja meenutamis. Aga no olgu mis ta oli olen ma nüüd (nagu me kõik) suuremaks saanud ja mõistan et kõik...absoluutselt kõik mis minuga kunagi toimunud väärib meenutamis ja tagantjärgi heietades on mul muidugi kahju et ma neid kirjatükke enam lugeda ei saa. Sest iga juhtunud seik on mulle õpetanud midagi. Iseasi muidugi kas olen sealt ka midagi õppinud! Kuid oma vigu olen ma nüüd aastaid hiljem ikkagi mõistnud, kui samas ei kahetsema midagi teeksin ikka ja jälle samuti...
